Head aega, tuulikud!

Nii ruttu see 4,5 kuud mööduski. Enne lahkumist jõudsin veel ära käia ka Amsterdam ArenAl, mis on jalgpalliklubi Amsterdam Ajaxi kodustaadion. Mart tuli ka külla. Koju sõitsime autoga ning Saksamaalt alates kulus meil 23 tundi Eestisse jõudmiseks, sõitsime põhimõtteliselt peatusteta, magades vahetustega. Kõik läks nagu valatult ja 15. juuni olingi ma juba kodupinnal tagasi. Ma pean tunnistama, et igatsesin meeletult Eesti loodust. Hollandi loodus on kuidagi üksluine ja igav (tasane maa ja vähe metsa). Nüüd ootan ma veel ilusat Eesti suve.

Viimane stroopwafel Hollandi pinnal.

Järgmiste seiklusteni!

Puhkus Hollandi moodi

Möödunud teisipäeval tegin oma viimase eksami Amsterdamis. Ja siis tuli külla Triin, kellele mul oli au tutvustada Amsterdami ja Hollandi võlusid nende 9 päeva jooksul. Mis me korda saatsime? Külastasime Den Haagi (või lihtsalt Haag), kus resideerub Hollandi valitsus. Seal kohtusime ühe tuttavaga, kes on seal elanud sügisest saadik ja kes tutvustas meile veel kohalikke jaburaid seadusi. Näiteks ei tohi üle kahe mitte suguluses oleva inimese kolida kokku ühte korterisse ehk siis kui kolm sõbrannat tahavad koos korterit üürida, siis nii ei saa. Põhjus: neil lihtsalt on selline seadus. Illegaalselt on see muidugi teostatav. Ise olin varasemalt kokku puutunud seadusega, mis käsib poemüüjal küsida kõigilt seltskonna liikmetelt isikut tõendavat dokumenti, kui üks neist ostab alkoholi. Ehk siis kui sõbral pole juhuslikult dokumenti kaasas, aga endal on kange soov kohalikku Heinekeni proovida, siis kahjuks ei saa osta, kui pole ettenägelik. Seda saab ennetada niiviisi, et a) jätad sõbra poeukse taha; b) käsid sõbral tahapoole järjekorras jääda; c) mängite sõbraga, et ei tunne üksteist. Vot sellised kummalised seadused siin. No natukene jaburad, andke andeks.

Aga Haagis oli väga vahva. Kui Amsterdamis tunnen end pooleldi juba kohalikuna, siis Haagis olin ka ise turist ja võtsin seda puhkusena. Nautisime parki, ilma ja head toitu. Degusteerisime selle päeva jooksul ära värske stroopwafeli. Varasemalt olin neid ainult poest ostnud, kuid värske on hoopis magusam ning pean tunnistama, et eelistan siiski poekraami. Seda ühte sõin ma terve päeva, sest selline magusadoos oli minu jaoks liiga palju. Suundusime edasi randa, mis meenutas meile kuurorti - pikk rannajoon, palju kohvikuid/pubisid, melu, promenaad. Seal tundsin tõelist Pärnu igatsust, sest see meenutas mulle koduranda, ehkki Haagis oli rand täitunud rohkemate söögikohtade ja live-muusikaga baaridega - siit ka meie äriidee kodusesse Pärnu, sest selliseid mõnusaid istumiskohti võiks seal ju olla ka hilisemal tunnil. Rannas maitsesime kohalikku kibbelingi, mis on kalatükid taignas praetult, kaste kõrval. Täitsa hää! Ja meie õppetunnid: 1) ära anna alla, sest kibbelingi müüv putka võib olla just selle nurga taga, kus sa mõtlesid otsimise lõpetada; 2) ära söö rannas väga avalikult neid, sest kajakad on nii maiad ja nii julged.

3 eestlast ja 2 vietnamlast.

No laske laps vee äärde!

Triinuga maitsesime ära veel poffertjes'id ehk pisikesed pannkoogid. Lõhnasid nagu pontšikud, veidi sellised nätsked (aga mulle see meeldis). Peale aga kuhjati üsna suur tükk võid ja hunnik tuhksuhkrut, seega igapäevaselt seda süüa ei soovitaks.

Veel jõudsime Anne Franki muuseumisse. Anne Frank on noor juudi tüdruk, kes pidas päevikut oma perekonna peituminekust II maailmasõja ajal. Sellest on ilmunud raamat, arvukalt filme, teatritükke jne. Muuseum on koht, kus Anne kunagi elas. Kunagi nägin selle muuseumi ukse taga paarikümne meetri pikkust järjekorda ja mõtlesin, et kas see on tõesti siis nii huvitav. Aga lõpuks ootasime ka meie seal u 45 minutit, et majja pääseda. Nägime väljavõtteid päevikust, kaadreid inimestest, kes Anne'i tundsid ja teadsid, peidupaika ja filmilõike juutide vangilaagrist, kuhu Anne lõpuks sattus. Peab tunnistama, et väga huvitav, hariv ja mõtlemapanev muuseum oli.

Uskumatu, aga mul on Amsterdamis jäänud olla veel ainult 9 päeva. Nüüd hakkab vaikselt kõik kohale jõudma, kuid enne minekut on vaja veel palju paberimajandust korda ajada, mis Hollandis on üsna keeruliseks aetud. Loodan, et kõik läheb sujuvalt, sest olen juba kuidagi kodulainele suunatud. Katsun võtta Amsterdamist veel viimast ja nautida siinset aega. Nii mõnigi check! on vaja veel ära teha.

Näeme varsti!

Passenger's Live @Vondelpark

Täna oli lihtsalt suurepärane päev! Ja ma olen siiani superelevil!! Kell 13 avastasin ma tänu Facebookile (vahel tahaks teda lihtsalt kallistada, praegu ka), et täna on Amsterdami suurimas pargis Vondelparkis Passengeri tasuta vabaõhukontsert. Päeva parim hetk! Eile ma nägin seda üritust, aga sain aru, et see oli juba ära, ning ma olin niiiiii pettunud. Aga täna märkasin, et see on hoopis kahe tunni pärast ja mul on võimalus veel sinna minna. Ma olin supermegaõnnelik!

Passenger on inglise n-ö ühemehebänd, artisti tegelik nimi on Mike Rosenberg. Eestlased teavad teda kõige rohkem laulu "Let Her Go" järgi, teised on vähem tuntud. Tundus, et Hollandis on ta ikka väga populaarne. Mina olen kuulanud ta laule küll üsna palju enne, aga ega ma sõnu väga peast ei tea, peale selle kõige tuntuma muidugi. Seal kontserdil aga laulsid kõik kõva häälega kaasa, nii salmi kui refrääni ajal.

Tuleb tunnistada, et Passenger on võrratu artist - seda nii muusikaliste võimete kui ka publikuga suhtlemise osas. Live'is laulab ta väga hästi ning kaasab ka rahva kontserdisse, pluss tal on väga hea huumor. Passengeril ilmub 6. juunil uus album "Whispers", seega ta esitas sealt paar lugu, aga ka vanu häid. Uue albumi kohta ütles ta nii palju: "Ahh, see on kohutav album. Ärge ostke seda. Või no, tõmmake illegaalselt, kui tahate." Mu lemmik uuelt albumilt on kahtlemata "Scare away the dark". Enne selle laulu esitamist lausus ta, et kuigi tehnoloogia annab palju häid võimalusi meile, võiks me vahel rohkem märgata enda ümber toimuvat ja seda ilma tehnoloogiata (sellest laulusõnad räägivadki). Seetõttu palus ta publikul selle laulu ajaks kõik telefonid ja kaamerad kõrvale panna ja oma "kõrvad avada" ning lihtsalt hetke nautida.

Väljavõtted laulu sõnadest:

We should stare at the stars and not just the screens.
You should hear what I'm saying and know what it means.

We want something real not just hash tags and Twitter.

It's the meaning of life and it's streamed live on YouTube,
But I bet Gangnam Style will still get more views.
We're scared of drowning, flying and shooters,
But we're all slowly dying in front of computers.

Passenger - Start a Fire:

Passenger - Let Her Go:

"I fucking love you, Amsterdam." Mike Rosenberg aka Passenger.

Jalgratturite paradiis

Nagu juba eelnevates postitustes mainitud, on Amsterdam tõeline ratturite linn. See on parim viis linnas liiklemiseks, sest see on nii aega kui ka raha säästev, aga ka lõbus ning kahtlemata terviselegi kasulik. Välja arvatud juhul, kui vihma kallab nagu oavarrest ja tuul puhub kiirusega 20 km/h sulle vastu. Aga isegi siis hüppab tõeline amsterdamlane ratta selga. Ja ega ma nõrgem ei saa olla ja siinkohal on vist päris õige öelda, et raha paneb rattad liikuma (ehk siis kui ei soovi kalli transpordi eest maksta, on kondimootor ainuke valik). Nii mõnigi kord on tulnud hommikul kl 8 rattaga läbi tuule ja tormi kooli sõita, olles kohale jõudes läbimärg ning külmunud. Koju jõudes on vahel ikka superluks tunne haarata siis tassikese kuuma tee järele ning end teki sisse mässida. Kuid peab tunnistama, et selle tuule suhtes olen ma siin immuunseks muutunud, sest haigeks pole ma veel jäänud. Ptui-ptui-ptui. Kõige "parem" variant on muidugi see, kui tahad õhtul välja minna (ja kohale minnakse loomulikult rattaga) ning muidu 10-minutiline sõit võtab sul aega pool tundi, sest tuul puhub väga tugevalt vastu ning sul on tunne justkui sa ei liigukski edasi. No juuste sättimisest pole mõtet sellistel juhtudel rääkidagi, sest pärast rattasõitu on sul kena "tuulest säsitud" soeng peas.

4-korruseline rattaparkla kesklinnas. (XXX märge on pärit juba ammusest ajast ning tähistas omal ajal seda, et kaup on pärit Amsterdamist. Seega on see Amsterdami sümboliks saanud tänapäeval.)

Parklad on siin tavaliselt üsna rattarohked, seega mina märgistasin oma ratta kleepsukestega kohe alguses ära, et oleks seda kergem üles leida.

Rattaga sõites tasub tähelepanelik olla, sest mitte mingil juhul ei soovi jääda kellegi sõimu ohvriks, kuna sa ei märganud teda tagant suure hooga tulemas. Ja hollandlased on väga otsekohesed, seega nad oma sõnadega tagasi ei hoia. Nad sõna otseses mõttes kraaksuvad su peale (vähemalt niiviisi kostub see hollandi keel karjudes). Sain ise selle osaliseks mõned päevad tagasi, kuigi tegelikult oli naine ise süüdi. Mind ajas ta igatahes naerma. Kuid hollandlased ise on väga hulljulged rattaga, ületades ristmikuid punase tulega, samal ajal autode ja trammide vahelt läbi vingerdades. 

Siiski peab tõdema, et Amsterdamis on jalgrattur kuningas. Autod ja jalakäijad ei ole nii privilegeeritud seisus ning peavad pidevalt jalgratturitega arvestama. Ilmselt seetõttu on ka paljud jalgratturid üsna hulljulged. Aga teed on siin superhead ning kõikjale on võimalus rattaga sõita. Pealegi on siin maastik väga tasane, seega ei pea muretsema, et kooli jõudes võhm väljas on (erandiks taas tuuline/vihmane ilm). 

Ükskord üks onu mõtles, et oleks tore mind ehmatada, kui ma temast u poole meetri kauguselt möödusin. Mina sain kerge rabanduse, aga jäin õnneks siiski püsti. Onu naeris. Aitäh! Ahjaa, aprilli alguses oli palav päev ja ma olin just lasknud oma tagumise rattakummi täis pumbata. Kahjuks aga sai ta vist liiga täis ning ühel hetkel, kui ma foori taga ootasin, käis suur pauk ja mu tagumine ratas oli täiesti puruks. Ilmselt paisus see kuuma ilmaga. Õnneks sain kiirelt ratta parandusse viidud, sest ilma rattata ei kujuta siin enam päevagi ette.

Mõned stiilinäited:

Tõeline liikuv tugitool. Ka sellistel on lubatud koos rolleritega jalgrattateel sõita. Kujutage ette sellist möödumas sinust 1,5 m laiusel teel. 

Tavaline Amsterdami pereema lapsi kooli/lasteaeda sõidutamas. Ka isad sõidutavad lapsi rattaga. Paljudel on ka suur nn eeskäru, kuhu mahub lisaks kahele lapsele ka paar poekotti ära.

Meie versioon eelmisest pildist.

Igatahes on minul siin olles tekkinud küll tunne, et igale poole tahaks rattaga minna. Jalgsi kõndides tundub aeg venivat ning pidevalt leian end siis mõttelt "Ohh rattaga oleks ma juba seal..." Kui kõik läheb hästi, siis on mul võimalus oma armas ratas ka Eestisse tuua. Ei, ma kindlasti ei hakka sellega siit kodumaale sõitma. 

Olge terved ja minge rattaga sõitma!

Gezellig - and it's not cozy!!

Seekordne postitus tuleb hollandi keelest. Ja ütlen kohe ära, et kirjutan emotsiooni pealt, sest hetkel on mul pooleli hollandikeelse avalduse täitmine ja see pole üldse tore. Siinkohal tahan tänada seda inimest, kes leiutas Google Translate'i ja ka neid inimesi, kes on vastutavad selle eest, et hollandi keelest saab päris arusaadavalt tõlkida inglise keelde. Igatahes on mu hommikupoolik ja pärastlõuna olnud bürokraatia päralt - õnn ja rõõm!

Esiteks, hollandi keel on üsna saksa ja inglise keele segu - kirjapilt on üsna sarnane inglise keelele, kuid hääldus sarnaneb minu arvates rohkem saksa keelega. Paljud sõnad isegi on inglise ja hollandi keeles samad, nt sorry, pardon. Olen õppinud selgeks mõned põhiväljendid, kuid pean ausalt tunnistama, et ma tegelikult ei räägi põhimõtteliselt üldse seda keelt. Samas saan ma natuke juba kirjapildist aru, mis on eriti vajalik poes käies, sest enamus info toidu kohta on neil vaid kohalikus keeles (vahel ka prantsuse keeles, sest palju kaupa on Belgiast). Kip on kana, juhhei!

Hollandi keel kõlab üsna, hmm.. veidralt. Nad hääldavad näiteks G-d väga läbi kurgu. Proovige Google Translate's sisse trükkida Groningen ning vajutage märgile, kust saab kuulda selle hääldust. No ei ole üldse nii, nagu eestlased selle linna nime on harjunud hääldama.

"See on tõesti väga hea küpsis!" Margot, 4. mai 2014. (Ehk siis ülimaitsvad ja paljude lemmikud stroopwafelid.)

Neil on üks sõna "gezellig", mida välismaalased sageli tahavad tõlkida kui cozy ehk siis hubane/õdus. Seepeale hakkavad aga hollandlased alati vastu võitlema, et "Noooo, it's not cozy!!". See on üks neist sõnadest, mida ei ole võimalik otse tõlkida. Nagu eesti keeles on sõna "viitsima" ja seda ei väljenda ükski teine sõna mingis muus keeles. Esimestel tutvumispäevadel anti meile ülesanne proovida seda sõna hääldada hollandlaste moodi. See on päris keeruline.

Aga igatahes, täna hommikul kohaliku asutuse numbrit valides hakati mulle kohe hollandikeelset juttu ajama, mis numbrit peab valima vastavalt mingile osakonnale. Jah, ma ei saanud muud aru, kui et peab mingi numbri valima. Vajutasin lihtsalt 1 ja muidugi läks see valesse osakonda, kust mind suunati ümber ning seejärel ei võetud sealt vastu. Siis helistasin uuesti, proovisin kahega seekord, ikka läks valesse ja ikka ei võetud õiges osakonnas vastu. Õnneks teist numbrit katsetades sattusin väga meeldivate teenindajate juurde ning saime asjad aetud, kuni mulle öeldi, et pean täitma ära vormi, mis on hollandi keeles. Üritasin teenindajale neid ette lugeda sealt, aga pole vist vaja märkidagi, et minu hääldus on alla igasugust arvestust ja ta ei saanud minust üldse aru. Ja siin ma nüüd olen, Google Translate.

Lisa 1. Möödunud esmaspäeval tegime ära ka Heineken Experience'i ehk käisime Heinekeni muuseumis ja see oli päris vinge! Sain õllevalaja sertifikaadi. Töökoht on nüüd garanteeritud.

Lisa 2. Holland sai Eurovisiooni finaali lauluga The Common Linnets - Calm After Storm. Mõnus lugu, mulle meeldib. Kõigepealt valisid hollandlased artisti, kes neid esindab, ning seejärel asuti laulu kirjutama. Laulu esitleti alles märtsis. Ehk siis rohkem valikut ei olnud, peab sobima ja kõik. Aga läks täitsa hästi, ma usun.

Elagu!

Avastame Hollandit

Möödunud nädalal sain ma pärast kolme kuud taas oma vanemaid ja kõige nunnumaid tibusid kallistada! Ning üle pika aja sain ka maitsta kohukesi, mida ma kõigile välismaalastele Eesti toidust rääkides maininud olen, ja muidugi musta leiba, palju liha, kodust õunamoosi ja -mahla ning hapukurke. Jänesed ei unustanud mind ka Hollandis, seetõttu on mu külmkapis ka värvitud mune ja ühe šokolaadijänese pistsin ma juba nahka. Igatahes on külmik nüüd mõneks ajaks täidetud.

Ja lõpuks sain ma natuke rohkem ka Hollandis ringi käia. Kuna ma olen kolmandat korda elus Hollandis, siis mitmeid kohti olin ma juba varem külastanud, kuid sellegipoolest oli mul veel nii mõndagi avastada. Pealegi pakkus tuttavate kohtade külastamine palju äratundmisrõõmu. Käisin ära tammil, nägin tulbipõlde, tegin paar hullu tiiru lõbustuspargis, vaatasin ära hunniku tuulikuid ühes kohas ning jõudsin veel sammud korraks taas Belgiasse seada (nädala jooksul kaks korda, kes oleks võinud arvata).

Jälle Volendamis.

Tulbipõllu võlud ning must ja valge koer.

Piknik tammi ääres.. mmm eestimaised õllesigarid ja kõrsikud!

Leidsime ühe suure puukinga ja mahtusime kenasti kolmekesi sinna ära.

Ahhh, nii palju lemmikuid ühes kohas. Võtaks koju kaasa kohe.

Ajee, ära tegime! Ehk minu 6-aastased õed tulid koos minu ja emaga kõige hullematele atraktsioonidele lõbustuspargis, nende seas ka nn pea alaspidi karussell koos kahe surmasõlmega ning ameerika raudtee, mis on veel kiirem ja pöörasem. Vot need on minu hullud õed! Uskumatu, et nad sinna tulid, aga me kõik jäime rahule. Välja arvatud ema. Tema on vist ikka šokis veel. :D

Issi ja tema naispere Kinderdijkis koos 18 tuulikuga (vist saime nii palju neid lõpuks kokku).

Belgias käisime ära Antwerpenis, mis on elanike arvult suurim Belgia linn ja ka oluline sadamalinn. Seejärel suundusime Brüggesse, mis pidi olema justkui Belgia Veneetsia, aga mina sellele küll kinnitust ei saanud. Ja siis muidugi Brüsselisse, kus ma sain juba giidi mängida ja kõiki nädala alguses külastatud kohti uuesti näha. Aga ma sain ka vahvleid jälle proovida! 

Antwerpen.

Belgia friikartuleid degusteerimas.

Brüsseli üheks vaatamisväärsuseks on purskkaev pissiva poisiga, millest on saanud Belgia sümbol. Siin on nüüd mitu sümbolit üheskoos - pissiv poiss, lipuvärvid ja vahvel.

26. aprillil oli Hollandis King's Day ehk kuningapäev, mis on kõige suurem pidupäev siin riigis üldse. Varasemalt oli see kuningannapäev, aga see aasta tähistati esimest korda just King's Day'd, sest nüüd valitseb Hollandit kuningas Willem-Alexander. Tegelikult peaks see päev olema 27. aprillil ehk kuninga sünnipäeval, kuid reegel on, et kui see päev langeb pühapäevale, siis peetakse seda 26. aprillil. Sel päeval on inimesed oranžis riietuses ning väga ülevas meeleolus. Enamus kohti suletakse varem või on need üldse kinni.

Amsterdamis toimus kuningapäeval rida üritusi. Üks pisike kontserdialake oli sõna otseses mõttes minu akna all. Mida lähemal kesklinnale, seda suuremad rahvamassid. Kanalitel sõitsid paadikesed, mis lasid rahvale muusikat. Sel päeval muutus terve linn ka suureks kirbuturualaks ning igaüks võiks tasuta müüa oma kraami kustahes. Tulemusi võis näha pärast, sest paljud ei hakanud vana kraami enam koju tagasi tassima, vaid jätsid nad sinna samasse maha, nii et möödujaid võisid sealt tasuta asju kaasa haarata. Minu kodukandi ala oli pärast pidustusi igatahes üsna prügine ning segamini. Aga eks see vist ole taoliste suurpidustuste järel paratamatu. Melu oli igatahes päeval vinge.

Party up!

Üks mitmetest I amsterdam siltidest oli toodud Vondelparki. Ja muidugi oli see ka vastavalt kaunistatud.

Vondelparki üritused olid eelkõige lastele suunatud. 

Ka koerad ei jäänud pidustustest ilma.

Võimalus teha selfie kuningaga!

Hollandi pisikeste pannkookide (ehk poffertjes) valmistamine.

Noortel oli võimalus oma andega veidi taskuraha teenida. 

Olge lõbusad!

Võrratu Belgia vahvel

Eelmisel nädalal tuli mulle külla Eleriin, kellele ma sain taas Amsterdami võlusid näidata. Sain demonstreerida oma võrratuid jalgratturi oskusi, sõites kahekesi ühel rattal mööda linna ringi. Olgem ausad - see on parim viis Amsterdami avastamiseks.

Otsi pildilt Eleriin.

Seal poes ei tohtinud pildistada. Oih ups jälle. Ma pean õppima reegleid järgima.

Ilm ei suutnud otsustada, kas olla ilus pilvitu või tormine. Ma valisin pilvitu poole.

Otsereportaaž jalgrattalt. Paar sekundit hiljem toimus järsk pidurdus punase tule tõttu.

Kolm tuulikut.

Kuigi Amsterdam on väga mõnus ja tore koht, mõtlesime paar päeva tema reisist veeta ka Brüsselis. Nagu Pariisigi minnes, sain ma Brüsselisse edasi-tagasi bussipiletid megasoodsalt ja majutust otsisime seekord samuti Couchsurfingu kaudu. Ma olen kindel, et Eleriin on minuga 100% nõus, et meie majutaja oli ülivinge lihtsalt! Ta on türklane, kellel on ka Bulgaaria kodakondsus ning kes hetkel otsib Brüsselis tööd (magistri tegi ta ka Brüsselis). Kohe esimesel õhtul näitas ta meile Euroopa parlamenti, kesklinna, Grand Place'i ehk keskväljakut ning maailmakuulsat baari Delirium Café, mis on Guinessi rekordi omanik, pakkudes klientidele üle 3000 erineva õlle. Proovisime meiegi sel õhtul erinevaid Belgia õlusid, mis (nagu välja tuli) on u 8-9 vol-iga ehk siis päris kanged.

Hommikupoolikul ajasime tema rõdul juttu ja nautisime päikest. Siis asusime kahekesi linna teist osa avastama ja nägime ära ka kuulsa (meie jaoks tundmatu) Atomiumi. Ja siis jäime me väga järjepideva vihmasaju kätte. Me olime läbimärjad ja tatsasime niiviisi läbi Brüsseli ja otsisime sooja kohta, kuhu varjuda. AGA EI! Kuna oli pühadejärgne esmaspäev, olid paljud kohad kinni. Kui küsisime vahepeal ühe kohaliku käest suunda, vaatas ta meid pealaest jalatallani (kordan - me olime läbimärjad) ja soovitas meil metroo võtta. Me kinnitasime talle, et juba on hilja ja me parem jalutame. :D

Oma host'i juurde tagasi jõudes panime kõik asjad kuivama ning leidsime, et viimasel õhtul peaksime parem kodus soojas olema. Ta tutvustas meile Türgi muusikat ning meie omakorda Eesti muusikat. Ta üritas eesti keeles paar sõna õppida ja peab tunnistama, et ta oskas päris hästi sõnu hääldada, kuna meie keeled on samadest juurtest pärit. Kokkuvõttes saime kõik teise riigi kommete ja kultuuri kohta targemaks ja see ongi üks võrratu omadus Couchsurfingu juures.

Atomium.

Üks basiilika ühes suures pargis.

Brüsseli versioon triumfikaarest. Meie versioon meritähest.

Ma ei saa öelda, et mulle oleks Brüssel väga meeldinud. Täiesti tavaline linn minu jaoks. Aga ma pean Belgiasse tagasi minema, sest kahjuks alles viimasel päeval oli meil võimalus maitsta Belgia vahvlit ja see on VÕRRATU! Ma ei ole kunagi olnud vahvlite fänn, kuid Amsterdamis sain maitsta kohalikku stroopwafel'it ja juba see viis keele alla. Kuid Belgia vahvel on täiesti teistsugune, selline paks ja pehme. Ja ma olin kuri, et me ei saanud seda varem maitsta, kuna enamik kohtadest olid kinni. 

P.S. Minu üllatuseks on Belgias lubatud kanepit tarbida, kuid müüa seda ei tohi. Meie majutaja ütles, et tema käib umbes iga kahe kuu tagant Amsterdamis seda ostmas. 

Nüüd on mul ema-isa koos minu nunnukestega siin Amsterdamis. Saan koos nendega rohkem Hollandit avastada, sest seni on mu reisid viinud mind teistesse riikidesse.