Puhkus Hollandi moodi

Möödunud teisipäeval tegin oma viimase eksami Amsterdamis. Ja siis tuli külla Triin, kellele mul oli au tutvustada Amsterdami ja Hollandi võlusid nende 9 päeva jooksul. Mis me korda saatsime? Külastasime Den Haagi (või lihtsalt Haag), kus resideerub Hollandi valitsus. Seal kohtusime ühe tuttavaga, kes on seal elanud sügisest saadik ja kes tutvustas meile veel kohalikke jaburaid seadusi. Näiteks ei tohi üle kahe mitte suguluses oleva inimese kolida kokku ühte korterisse ehk siis kui kolm sõbrannat tahavad koos korterit üürida, siis nii ei saa. Põhjus: neil lihtsalt on selline seadus. Illegaalselt on see muidugi teostatav. Ise olin varasemalt kokku puutunud seadusega, mis käsib poemüüjal küsida kõigilt seltskonna liikmetelt isikut tõendavat dokumenti, kui üks neist ostab alkoholi. Ehk siis kui sõbral pole juhuslikult dokumenti kaasas, aga endal on kange soov kohalikku Heinekeni proovida, siis kahjuks ei saa osta, kui pole ettenägelik. Seda saab ennetada niiviisi, et a) jätad sõbra poeukse taha; b) käsid sõbral tahapoole järjekorras jääda; c) mängite sõbraga, et ei tunne üksteist. Vot sellised kummalised seadused siin. No natukene jaburad, andke andeks.

Aga Haagis oli väga vahva. Kui Amsterdamis tunnen end pooleldi juba kohalikuna, siis Haagis olin ka ise turist ja võtsin seda puhkusena. Nautisime parki, ilma ja head toitu. Degusteerisime selle päeva jooksul ära värske stroopwafeli. Varasemalt olin neid ainult poest ostnud, kuid värske on hoopis magusam ning pean tunnistama, et eelistan siiski poekraami. Seda ühte sõin ma terve päeva, sest selline magusadoos oli minu jaoks liiga palju. Suundusime edasi randa, mis meenutas meile kuurorti - pikk rannajoon, palju kohvikuid/pubisid, melu, promenaad. Seal tundsin tõelist Pärnu igatsust, sest see meenutas mulle koduranda, ehkki Haagis oli rand täitunud rohkemate söögikohtade ja live-muusikaga baaridega - siit ka meie äriidee kodusesse Pärnu, sest selliseid mõnusaid istumiskohti võiks seal ju olla ka hilisemal tunnil. Rannas maitsesime kohalikku kibbelingi, mis on kalatükid taignas praetult, kaste kõrval. Täitsa hää! Ja meie õppetunnid: 1) ära anna alla, sest kibbelingi müüv putka võib olla just selle nurga taga, kus sa mõtlesid otsimise lõpetada; 2) ära söö rannas väga avalikult neid, sest kajakad on nii maiad ja nii julged.

3 eestlast ja 2 vietnamlast.

No laske laps vee äärde!

Triinuga maitsesime ära veel poffertjes'id ehk pisikesed pannkoogid. Lõhnasid nagu pontšikud, veidi sellised nätsked (aga mulle see meeldis). Peale aga kuhjati üsna suur tükk võid ja hunnik tuhksuhkrut, seega igapäevaselt seda süüa ei soovitaks.

Veel jõudsime Anne Franki muuseumisse. Anne Frank on noor juudi tüdruk, kes pidas päevikut oma perekonna peituminekust II maailmasõja ajal. Sellest on ilmunud raamat, arvukalt filme, teatritükke jne. Muuseum on koht, kus Anne kunagi elas. Kunagi nägin selle muuseumi ukse taga paarikümne meetri pikkust järjekorda ja mõtlesin, et kas see on tõesti siis nii huvitav. Aga lõpuks ootasime ka meie seal u 45 minutit, et majja pääseda. Nägime väljavõtteid päevikust, kaadreid inimestest, kes Anne'i tundsid ja teadsid, peidupaika ja filmilõike juutide vangilaagrist, kuhu Anne lõpuks sattus. Peab tunnistama, et väga huvitav, hariv ja mõtlemapanev muuseum oli.

Uskumatu, aga mul on Amsterdamis jäänud olla veel ainult 9 päeva. Nüüd hakkab vaikselt kõik kohale jõudma, kuid enne minekut on vaja veel palju paberimajandust korda ajada, mis Hollandis on üsna keeruliseks aetud. Loodan, et kõik läheb sujuvalt, sest olen juba kuidagi kodulainele suunatud. Katsun võtta Amsterdamist veel viimast ja nautida siinset aega. Nii mõnigi check! on vaja veel ära teha.

Näeme varsti!