Jalgratturite paradiis

Nagu juba eelnevates postitustes mainitud, on Amsterdam tõeline ratturite linn. See on parim viis linnas liiklemiseks, sest see on nii aega kui ka raha säästev, aga ka lõbus ning kahtlemata terviselegi kasulik. Välja arvatud juhul, kui vihma kallab nagu oavarrest ja tuul puhub kiirusega 20 km/h sulle vastu. Aga isegi siis hüppab tõeline amsterdamlane ratta selga. Ja ega ma nõrgem ei saa olla ja siinkohal on vist päris õige öelda, et raha paneb rattad liikuma (ehk siis kui ei soovi kalli transpordi eest maksta, on kondimootor ainuke valik). Nii mõnigi kord on tulnud hommikul kl 8 rattaga läbi tuule ja tormi kooli sõita, olles kohale jõudes läbimärg ning külmunud. Koju jõudes on vahel ikka superluks tunne haarata siis tassikese kuuma tee järele ning end teki sisse mässida. Kuid peab tunnistama, et selle tuule suhtes olen ma siin immuunseks muutunud, sest haigeks pole ma veel jäänud. Ptui-ptui-ptui. Kõige "parem" variant on muidugi see, kui tahad õhtul välja minna (ja kohale minnakse loomulikult rattaga) ning muidu 10-minutiline sõit võtab sul aega pool tundi, sest tuul puhub väga tugevalt vastu ning sul on tunne justkui sa ei liigukski edasi. No juuste sättimisest pole mõtet sellistel juhtudel rääkidagi, sest pärast rattasõitu on sul kena "tuulest säsitud" soeng peas.

4-korruseline rattaparkla kesklinnas. (XXX märge on pärit juba ammusest ajast ning tähistas omal ajal seda, et kaup on pärit Amsterdamist. Seega on see Amsterdami sümboliks saanud tänapäeval.)

Parklad on siin tavaliselt üsna rattarohked, seega mina märgistasin oma ratta kleepsukestega kohe alguses ära, et oleks seda kergem üles leida.

Rattaga sõites tasub tähelepanelik olla, sest mitte mingil juhul ei soovi jääda kellegi sõimu ohvriks, kuna sa ei märganud teda tagant suure hooga tulemas. Ja hollandlased on väga otsekohesed, seega nad oma sõnadega tagasi ei hoia. Nad sõna otseses mõttes kraaksuvad su peale (vähemalt niiviisi kostub see hollandi keel karjudes). Sain ise selle osaliseks mõned päevad tagasi, kuigi tegelikult oli naine ise süüdi. Mind ajas ta igatahes naerma. Kuid hollandlased ise on väga hulljulged rattaga, ületades ristmikuid punase tulega, samal ajal autode ja trammide vahelt läbi vingerdades. 

Siiski peab tõdema, et Amsterdamis on jalgrattur kuningas. Autod ja jalakäijad ei ole nii privilegeeritud seisus ning peavad pidevalt jalgratturitega arvestama. Ilmselt seetõttu on ka paljud jalgratturid üsna hulljulged. Aga teed on siin superhead ning kõikjale on võimalus rattaga sõita. Pealegi on siin maastik väga tasane, seega ei pea muretsema, et kooli jõudes võhm väljas on (erandiks taas tuuline/vihmane ilm). 

Ükskord üks onu mõtles, et oleks tore mind ehmatada, kui ma temast u poole meetri kauguselt möödusin. Mina sain kerge rabanduse, aga jäin õnneks siiski püsti. Onu naeris. Aitäh! Ahjaa, aprilli alguses oli palav päev ja ma olin just lasknud oma tagumise rattakummi täis pumbata. Kahjuks aga sai ta vist liiga täis ning ühel hetkel, kui ma foori taga ootasin, käis suur pauk ja mu tagumine ratas oli täiesti puruks. Ilmselt paisus see kuuma ilmaga. Õnneks sain kiirelt ratta parandusse viidud, sest ilma rattata ei kujuta siin enam päevagi ette.

Mõned stiilinäited:

Tõeline liikuv tugitool. Ka sellistel on lubatud koos rolleritega jalgrattateel sõita. Kujutage ette sellist möödumas sinust 1,5 m laiusel teel. 

Tavaline Amsterdami pereema lapsi kooli/lasteaeda sõidutamas. Ka isad sõidutavad lapsi rattaga. Paljudel on ka suur nn eeskäru, kuhu mahub lisaks kahele lapsele ka paar poekotti ära.

Meie versioon eelmisest pildist.

Igatahes on minul siin olles tekkinud küll tunne, et igale poole tahaks rattaga minna. Jalgsi kõndides tundub aeg venivat ning pidevalt leian end siis mõttelt "Ohh rattaga oleks ma juba seal..." Kui kõik läheb hästi, siis on mul võimalus oma armas ratas ka Eestisse tuua. Ei, ma kindlasti ei hakka sellega siit kodumaale sõitma. 

Olge terved ja minge rattaga sõitma!