Tervitused kiiruisutajate maalt!

Minu praeguste andmete kohaselt on Holland saavutanud nüüdseks juba kaks kolmikvõitu meeste kiiruisutamises. Üks mu hollandlasest tuttav ütles mulle seepeale, et see on põhimõtteliselt ka ainuke ala, mida nad taliolümpial hästi oskavad teha. Tuli välja, et tegelikult pole noorte seas uisutamine üldsegi nii populaarne, ehkki nüüd pärast selliseid saavutusi pidavat kõik äkitselt uisuväljakule tahtma.

Täna sain ka mina sellel uisutajatemaal jää peal liuelda. See oli vist üks lõbusamaid tegevusi, mida ma siin oldud aja jooksul olen teinud. Esiteks, see uisuväljakuks muudetud staadion oli tulvil melu ja inimesi. Sotši olümpia ajaks oli sinna toodud lava, suured teleekraanid, kohvikud ja isegi tuli põles suure torni otsas. Muusika mängis parimaid palasid ja inimesed lihtsalt nautisid uisutamist ning lõbutsesid, hoolimata sellest, et kell hakkas lähenema juba kümnele õhtul.

Nende uisuväljak koosnes tegelikult kahest osast. Keskel asetses selline keskmine Eesti uisuväljak ning seda ümbritses umbes 400 meetrine staadioniring, kus professionaalsemad uisutajad (paljud lausa uisukombes, mida ma Eestis kunagi näinud ei ole), said kiiruisutada või siis ringiratast inimvooluga kaasa minna. Algajad alustasid pigem keskmiselt väljakult ning seal oli minu jaoks üks kohutavalt naljakas asi, millele sai toetuda, kui sa alguses püsti ei suuda seista. Sinna sai keegi ka peale istuda, seega see kõik kokku meenutas natuke lastevankri lükkamist. Igatahes nägi see minu jaoks täiesti absurdne välja, ehkki see muutis sõidu alguses palju lihtsamaks ning üks Brasiilia tüdruk, kes polnud kunagi uisutanud, sai selle lõpuks väga hästi selgeks ning ei tahtnudki rajalt ära tulla.

Tundub, et hollandlased naudivad oma saavutusi väga ja seda oli tunda ka täna hilisõhtul uisuväljakul. Kõik olid nii õnnelikud ja see oli nakkav!