Modernne kunst ja vertikaalne kino

Hiljuti kutsuti mind Stedelijki muuseumisse, kus saab näha sellist tänapäevast kunsti. Seal toimus üritus "Sonic Acts: Vertical cinema", kus tutvustati vertikaalset kino ja näidati ka filme. Nimi tundus põnev ja üritusse pikemalt süvenemata haarasin võimalusest ning läksin koos paari erasmuslasega sinna seda moodsat asja kaema. Leidsime end keset loengut, kus räägiti väga spetsiifiliste terminitega kinoekraani laiuse ning kõrguse suhte muutumisest viimase sajandi jooksul. Uni tikkus peale ja ausalt öeldes väga targemaks ka ei saanud. Suurema huviga ootasime hoopis loengule järgnevat kinoseanssi. Vertikaalne kino kujutab endast põhimõtteliselt lihtsalt kino, mis tavapärase horisontaalse asendi (landscape) asemel on püstises ehk vertikaalses asendis.

Niisiis tunnike hiljem paluti meil istuda treppidele ja anti klapid pähe, ees terendas ekraan.

Ja siis see juhtuski. Huvitavate filmide asemel kostitati meid hoopis lühifilmidega, mida oli kokku 10. Sisuks aga oli pikslite mäng, värvide muutumine, kujundite moodustumine jne... Ehk siis abstraktsed videod, kus heliks osutus enamasti mingi pinin või trummimäng, kaks olid koguni tummfilmid. Esimese filmi ajal lootsin, et see on ainult algus, lihtsalt näide vms. Aga ei olnud. Ma istusin kaks tundi trepil ja vaatasin umbes taolist asja:
https://www.youtube.com/watch?v=VxH6STYP-3c

2 tundi!! 2 tundiiiiii!!

Ainus mõte mu peas oli: "Kuidas ma siia sattusin?". Sellele järgnes küsimus "Miks? Miks peaks keegi tahtma sellist asja vaadata?" Kaasaegne kunst ei ole minu jaoks.