Modernne kunst ja vertikaalne kino

Hiljuti kutsuti mind Stedelijki muuseumisse, kus saab näha sellist tänapäevast kunsti. Seal toimus üritus "Sonic Acts: Vertical cinema", kus tutvustati vertikaalset kino ja näidati ka filme. Nimi tundus põnev ja üritusse pikemalt süvenemata haarasin võimalusest ning läksin koos paari erasmuslasega sinna seda moodsat asja kaema. Leidsime end keset loengut, kus räägiti väga spetsiifiliste terminitega kinoekraani laiuse ning kõrguse suhte muutumisest viimase sajandi jooksul. Uni tikkus peale ja ausalt öeldes väga targemaks ka ei saanud. Suurema huviga ootasime hoopis loengule järgnevat kinoseanssi. Vertikaalne kino kujutab endast põhimõtteliselt lihtsalt kino, mis tavapärase horisontaalse asendi (landscape) asemel on püstises ehk vertikaalses asendis.

Niisiis tunnike hiljem paluti meil istuda treppidele ja anti klapid pähe, ees terendas ekraan.

Ja siis see juhtuski. Huvitavate filmide asemel kostitati meid hoopis lühifilmidega, mida oli kokku 10. Sisuks aga oli pikslite mäng, värvide muutumine, kujundite moodustumine jne... Ehk siis abstraktsed videod, kus heliks osutus enamasti mingi pinin või trummimäng, kaks olid koguni tummfilmid. Esimese filmi ajal lootsin, et see on ainult algus, lihtsalt näide vms. Aga ei olnud. Ma istusin kaks tundi trepil ja vaatasin umbes taolist asja:
https://www.youtube.com/watch?v=VxH6STYP-3c

2 tundi!! 2 tundiiiiii!!

Ainus mõte mu peas oli: "Kuidas ma siia sattusin?". Sellele järgnes küsimus "Miks? Miks peaks keegi tahtma sellist asja vaadata?" Kaasaegne kunst ei ole minu jaoks.

Kevadsemester 2014 - Vrije Universiteit Amsterdam

Nüüdseks on mul seljataga juba 3 nädalat ülikoolis nimega Vrije Universiteit Amsterdam. Nimi "Vrije" on hollandi keeles "vaba", mis muidugi ei tähenda tasuta haridust, vaid hoopis akadeemilist vabadust ja sõltumatust nii religioonist, riigist kui ka ärist. Ülikool asub mu elukohast ligi 11 kilomeetri kaugusel, mis esimesel nädalal osutus üsna kulukaks ja aegavõtvaks. Aga nüüd on mul ratas, jeee!!

Ülikoolihooned paiknevad kenasti üksteise lähedal, ehkki minu loengud on nagunii kõik ühes kohas - peahoones. Peahoones on kõik vajalik olemas - kohvik, restoran (mis on üsna odav isegi), raamatupood, raamatukogud, õppimisruumid, puhketoad jne. Ja ülikool näeb üsna modernne välja.

Vaade peahoonest ülikoolilinnakule.

Hollandis on õppejõudude jaoks tähtis loengutes käimine. Nimelt on mul igaks loenguks vaja eelnevalt lugeda paar inglisekeelset artiklit, mis sageli ei ole just kõige lihtsamalt kirjutatud. Aga õppejõud on väga profid meile loetut selgeks tegema ning näitavad meile sellega seonduvaid pilte, videosid, internetilehekülgi, mis tõepoolest suudavad need poolteist tundi üliõpilasi üleval hoida, isegi esmaspäeva hommikul kell 9. Ja mis kõige parem - ühe loengu jooksul teeb õppejõud alati poole peal 10- kuni 15-minutilise pausi, et kõik suudaksid loengust viimast võtta.

Väiksem auditoorium.

Sellel nädalal toimus üks loeng meil nn Game Cella's, kus kommunikatsiooniteadlased ja -tudengid tegelevad Caredroidi (sotsiaalne, emotsionaalne ja intelligentne robot) ehitamisega. Üleüldse on paljud mu õppejõud seotud erinevate uuringute ja projektidega, seega toovad nad sageli näiteid omast kogemusest, mis on muidugi super.

Üldiselt on Hollandi ülikoolides palju grupitöid ja esitlusi, kuid minu ained on klassikalised "õppejõud räägib ja üliõpilased kuulavad/esitavad küsimusi" stiilis loengud, mõlema aine lõpus ootab mind eksam. Tutvumisnädalal öeldi meile, et Hollandis on ülikoolis väga keeruline saad hinnet 9 või 10 ehk siis 10 on jumalale ja 9 professorile. :) Muide, ülikoolil on koguni eraldi hoone eksamite tegemiseks.

Märtsi lõpus ootavad mind juba esimesed eksamid ja seejärel muutub mu ajakava oluliselt tühjemaks, mis võimaldab mul aeg-ajalt sammud ka kaugemale seada.

Maaliline kalurilinn Volendam

Eile korraldas rahvusvaheliste õpilastega tegelev organisatsioon ESN meile väikese retke Volendami, mis on kuulus oma sadama ning miljöö poolest. Volendam asub Amsterdamist umbes pooletunnise bussisõidu kaugusel (viimasel ajal arvestavad kõik mu ümbruses kaugusi ajas, sest kilomeetrid ei ütle siin reaalselt midagi). Tegemist on tõepoolest ühe ideaalse väikelinnaga, kus linnapiiril tervitavad üliarmsad ja samas luksuslikud majad ning kesklinn on täidetud pisikeste üksteise kõrval asetsevate päkapikumajakestega. Ausalt, seal võiks isegi elada.

Tänavake kesklinnas ja päkapikumajad. Keskel on tüüpiline sild Hollandis, mida saab vajadusel üles tõsta.

Sadamaäärne tänav, kus on palju kohvikuid ja suveniiripoode.

Volendamist on aja jooksul saanud turistilinn. Üks põhilisi turistimagneteid on kohalike rõivastus. Ka meile anti võimalus neid proovida ja nendes pilte teha.

Külanaised.

Minu Hollandi suguvõsa.

Volendamis asub ka juustuvabrik, kus algselt lubati meile suurt tuuri ja erinevate juustude maitsmist. Tegelikkuses osutus see lihtsalt turistidele suunatud muuseumiks - päris vabrikusse meid ei lastud, muuseumis saime iseseisvalt vaadata mõningaid juustu tegemiseks vajalikke tarvikuid ja videot juustu valmistamisest, degustatsioonist polnud haisugi. "Vabrikus" oli ka poeke, kus hinnad osutusid kaks korda kallimaks tavalisel turul müüdavast kaubast. Linn ise on kindlasti rohkem vaatamist väärt, kui see poeke/vabrik/muuseum.

Kahjuks olid muuseumis kõik näidised tavalisest plastmassist. Me katsusime kõik läbi, uskuge mind. :)

Päris juuuuuuuust!!

Mis puutub üldisesse muljesse Hollandist, siis elumajad ja aiad on Hollandis enamasti väga heas korras. Ma pole siin näinud vist ühtegi mahajäetud või lagunenud maja. Aga tulge ja veenduge ise!

Peatse kirjutamiseni!

Tervitused kiiruisutajate maalt!

Minu praeguste andmete kohaselt on Holland saavutanud nüüdseks juba kaks kolmikvõitu meeste kiiruisutamises. Üks mu hollandlasest tuttav ütles mulle seepeale, et see on põhimõtteliselt ka ainuke ala, mida nad taliolümpial hästi oskavad teha. Tuli välja, et tegelikult pole noorte seas uisutamine üldsegi nii populaarne, ehkki nüüd pärast selliseid saavutusi pidavat kõik äkitselt uisuväljakule tahtma.

Täna sain ka mina sellel uisutajatemaal jää peal liuelda. See oli vist üks lõbusamaid tegevusi, mida ma siin oldud aja jooksul olen teinud. Esiteks, see uisuväljakuks muudetud staadion oli tulvil melu ja inimesi. Sotši olümpia ajaks oli sinna toodud lava, suured teleekraanid, kohvikud ja isegi tuli põles suure torni otsas. Muusika mängis parimaid palasid ja inimesed lihtsalt nautisid uisutamist ning lõbutsesid, hoolimata sellest, et kell hakkas lähenema juba kümnele õhtul.

Nende uisuväljak koosnes tegelikult kahest osast. Keskel asetses selline keskmine Eesti uisuväljak ning seda ümbritses umbes 400 meetrine staadioniring, kus professionaalsemad uisutajad (paljud lausa uisukombes, mida ma Eestis kunagi näinud ei ole), said kiiruisutada või siis ringiratast inimvooluga kaasa minna. Algajad alustasid pigem keskmiselt väljakult ning seal oli minu jaoks üks kohutavalt naljakas asi, millele sai toetuda, kui sa alguses püsti ei suuda seista. Sinna sai keegi ka peale istuda, seega see kõik kokku meenutas natuke lastevankri lükkamist. Igatahes nägi see minu jaoks täiesti absurdne välja, ehkki see muutis sõidu alguses palju lihtsamaks ning üks Brasiilia tüdruk, kes polnud kunagi uisutanud, sai selle lõpuks väga hästi selgeks ning ei tahtnudki rajalt ära tulla.

Tundub, et hollandlased naudivad oma saavutusi väga ja seda oli tunda ka täna hilisõhtul uisuväljakul. Kõik olid nii õnnelikud ja see oli nakkav!

Maria suures linnas

Ja ongi alanud minu poolaasta Hollandis vahetusüliõpilasena. Pean tunnistama, et see kõik tundub mulle endiselt nii ebareaalne ja mulle pole veel päriselt vist kohale jõudnud, et ma tõesti siin olen. Aga juba on möödunud peaaegu 5 teguderohket päeva Amsterdamis.

Ei saa jätta mainimata, et ma tõesti jumaldan seda linna. Mulle meenutab ta oma atmosfäärilt ja olemuselt veidike Londonit, ehkki arhitektuur jms on siin täiesti teistsugune. Aga need kaks suurlinna on minu tõelised lemmikud. Kohalikud küll väidavad, et Amsterdam on nii väike, aga minu kui maalapse (ja eestlase!) jaoks on peaaegu 800 000 elanikuga linn juba üsna märkimisväärne. Muide, Amsterdami peetakse üheks turvalisemaks linnaks ning seda mitte ainult edetabelite, vaid ka kohalike sõnul. Ja ma endiselt imestan kui suurepäraselt oskavad hollandlased inglise keelt. Mitte ainult noored, vaid ka vanem põlvkond, kassapidajad, koristajad, kes iganes.

Kanaleid on siin tohutult. Ja minu meelest on nad kõik väga sarnased ehk siis ma ei saa kunagi aru, kas ma olen juba siit enne möödunud või ei. :)

Amsterdami kesklinn on lihtsalt meeletult lahe ja veetsin reedel tervelt 7 h seal jalutades ning taaskülastades kohti, kus ma paar suve tagasi oma seltskonnaga käisin. See oli lihtsalt uskumatult kummaline ja vägev samaaegselt.

Rattad on siin väga populaarsed, võiks lausa öelda et must-have ehk siis asi, mis igal normaalsel kohalikul on. Ning jah, ka mina kavatsen selle endale järgmise nädala jooksul soetada. :) Siin linnas on suurem tõenäosus jääda ilmselt ratta alla kui trammi alla. Ükspäev nägin üht paarikest käest kinni rattaga sõitmas. Hullud inimesed, ma ütlen. Aga küll ma saan ka profiks. Ma luban!

Enda toaga olen ma üsna rahul, kui välja jätta fakt, et mul pole toanaabrit, seega mu elamine siin on üsna privaatne. Kui mul aega on, siis kavatsen seda natuke veel hubasemaks muuta, kuid praegu näeb see häärber välja selline:

Mu ülikool asub minu elukohast u 11 km kaugusel, seega ligi 40 min sõitu bussi ja trammi/metrooga. Kõige uhkem olen ma siiani selle üle, et suutsin selgeks saada nende ühistranspordi süsteemi, mis on väga teistsugune Eesti omast. Aga eile jõudsin ma väga edukalt oma tutvumispäevale kohale, vahetades busse ja tramme nagu tõeline asjatundja. Tulin isegi õiges peatuses maha, millega ma ei saanud vahel isegi Tartus või Pärnus hakkama (see muidugi ei üllata vist kedagi :D). 

Kuna ma olen nende viimaste päevade jooksul kohtunud väga väga paljude erinevate inimestega igast maailma otsast, mõistsin, kui keeruline nimi on nende jaoks Merke. Seega ma otsustasin, et kui on väike tõenäosus selle inimesega ka tulevikus kohtuda, siis tutvustan end talle kui Maria, mis iseenesest ei ole ju vale. Ehkki paljude järgmine küsimus on seepeale, kas ma olen pärit Hispaaniast. "Nope, I'm from Estonia." "Oh, Estonia. Eem, where is it?" Jah, USA, Kanada ja Aasia inimesed ei tea Eestist väga midagi, aga see on vist täitsa mõistetav. 

Neljapäeval võtsin osa ka ISNi esimesest peost, mis tegelikult hiljem osutus hoopis ühe teise ülikooli tutvumispeoks. Aga minul olid juba ka sealt tuttavaid, kuna nad on ainukesed, kes minu ühika lähedal elavad. Eile oli mul oma ülikooli Erasmuse vahetusüliõpilastega tutvumispäev ning selle käigus tehti meile ülikoolis tuur, õpetati meile salsat ning õhtul oli õhtusöök. Täna ootab mind ees mingisugune mängudeõhtu, kus tutvustatakse Hollandi seltskonna- ja ka (khmkhm) joogimänge. :D Homme on juba kl 9 kool ja enne seda vaja veel ka loenguks tekstid läbi lugeda. Saab tore olema!

Musikallipai!