Võrratu Belgia vahvel

Eelmisel nädalal tuli mulle külla Eleriin, kellele ma sain taas Amsterdami võlusid näidata. Sain demonstreerida oma võrratuid jalgratturi oskusi, sõites kahekesi ühel rattal mööda linna ringi. Olgem ausad - see on parim viis Amsterdami avastamiseks.

Otsi pildilt Eleriin.

Seal poes ei tohtinud pildistada. Oih ups jälle. Ma pean õppima reegleid järgima.

Ilm ei suutnud otsustada, kas olla ilus pilvitu või tormine. Ma valisin pilvitu poole.

Otsereportaaž jalgrattalt. Paar sekundit hiljem toimus järsk pidurdus punase tule tõttu.

Kolm tuulikut.

Kuigi Amsterdam on väga mõnus ja tore koht, mõtlesime paar päeva tema reisist veeta ka Brüsselis. Nagu Pariisigi minnes, sain ma Brüsselisse edasi-tagasi bussipiletid megasoodsalt ja majutust otsisime seekord samuti Couchsurfingu kaudu. Ma olen kindel, et Eleriin on minuga 100% nõus, et meie majutaja oli ülivinge lihtsalt! Ta on türklane, kellel on ka Bulgaaria kodakondsus ning kes hetkel otsib Brüsselis tööd (magistri tegi ta ka Brüsselis). Kohe esimesel õhtul näitas ta meile Euroopa parlamenti, kesklinna, Grand Place'i ehk keskväljakut ning maailmakuulsat baari Delirium Café, mis on Guinessi rekordi omanik, pakkudes klientidele üle 3000 erineva õlle. Proovisime meiegi sel õhtul erinevaid Belgia õlusid, mis (nagu välja tuli) on u 8-9 vol-iga ehk siis päris kanged.

Hommikupoolikul ajasime tema rõdul juttu ja nautisime päikest. Siis asusime kahekesi linna teist osa avastama ja nägime ära ka kuulsa (meie jaoks tundmatu) Atomiumi. Ja siis jäime me väga järjepideva vihmasaju kätte. Me olime läbimärjad ja tatsasime niiviisi läbi Brüsseli ja otsisime sooja kohta, kuhu varjuda. AGA EI! Kuna oli pühadejärgne esmaspäev, olid paljud kohad kinni. Kui küsisime vahepeal ühe kohaliku käest suunda, vaatas ta meid pealaest jalatallani (kordan - me olime läbimärjad) ja soovitas meil metroo võtta. Me kinnitasime talle, et juba on hilja ja me parem jalutame. :D

Oma host'i juurde tagasi jõudes panime kõik asjad kuivama ning leidsime, et viimasel õhtul peaksime parem kodus soojas olema. Ta tutvustas meile Türgi muusikat ning meie omakorda Eesti muusikat. Ta üritas eesti keeles paar sõna õppida ja peab tunnistama, et ta oskas päris hästi sõnu hääldada, kuna meie keeled on samadest juurtest pärit. Kokkuvõttes saime kõik teise riigi kommete ja kultuuri kohta targemaks ja see ongi üks võrratu omadus Couchsurfingu juures.

Atomium.

Üks basiilika ühes suures pargis.

Brüsseli versioon triumfikaarest. Meie versioon meritähest.

Ma ei saa öelda, et mulle oleks Brüssel väga meeldinud. Täiesti tavaline linn minu jaoks. Aga ma pean Belgiasse tagasi minema, sest kahjuks alles viimasel päeval oli meil võimalus maitsta Belgia vahvlit ja see on VÕRRATU! Ma ei ole kunagi olnud vahvlite fänn, kuid Amsterdamis sain maitsta kohalikku stroopwafel'it ja juba see viis keele alla. Kuid Belgia vahvel on täiesti teistsugune, selline paks ja pehme. Ja ma olin kuri, et me ei saanud seda varem maitsta, kuna enamik kohtadest olid kinni. 

P.S. Minu üllatuseks on Belgias lubatud kanepit tarbida, kuid müüa seda ei tohi. Meie majutaja ütles, et tema käib umbes iga kahe kuu tagant Amsterdamis seda ostmas. 

Nüüd on mul ema-isa koos minu nunnukestega siin Amsterdamis. Saan koos nendega rohkem Hollandit avastada, sest seni on mu reisid viinud mind teistesse riikidesse.

Once upon a time in Paris.

Nii, nüüd olen ma tagasi ka Pariisist ja saan nädalake Amsterdamis jalgu puhata. Pariis oli võrratu ja ilmad olid superilusad. See oli esimene kord, kui ma reisisin täitsa üksinda.. Ja see oli täitsa huvitav. Nagu mul juba kombeks on olnud öelda: "Kui sa reisid üksi, siis pole sa tegelikult kunagi üksi." Nii ongi, sest kohtasin nende kolme Pariisis veedetud päeva jooksul igasuguseid lahedaid ja huvitavaid inimesi. Prantslased olid minuga ka väga sõbralikud ja abivalmid, kuigi üks kohalik mainis mulle, et tavaliselt turistid peavad prantslasi mornideks või tõredateks. No minul igatahes vedas seal väga ja kui ma ikka ühe tänava täitsa ära kaotasin, juhatati mind Google Mapsi abil sõna otseses mõttes ukse ette.

Sel reisil kasutasin ma elus esimest korda ka CouchSurfingut ehk kohalikud pakkusid mulle tasuta ööbimiskohta. Esimese öö veetsin hostelis, kuna jõudsin õhtul nii hilja kohale. Kuid järgmised ööd kasutasin diivanisurfamist. Mul vedas oma võõrustajatega väga ning ma tõesti tundsin end kui kodus. Nad olid nii usaldavad ja lubasid mul tulla ning minna, kui ise tahtsin, jätsid vaid võtme mati alla ja valmis. Uskumatu, sest mina ei usaldaks oma koduvõtit mitte ühelegi võõrale. Mul oli seal korteris koguni oma tuba, seega oli kõik superluks. Lisaks kostitati mind viimasel õhtul kohaliku pastaroaga. Megavinge kogemus, sain nendega rääkida nii prantslastest, Prantsusmaast kui ka üleüldse maast ja ilmast. Tõeliselt laieneb silmaring ikka reisides, raamatuid lugedes või võõrastega suheldes; koolitarkus hakkab minu jaoks üha enam ja enam tagaplaanile jääma (kuigi muidugi on ka see silmaringi mõttes oluline).

Esimesel päeval õnnestus mul üle elada ka metroo katki minek. Üritasin uurida, et mis täpselt toimub ja kaua läheb, aga no prantslaste inglise keel on kohutav. Ehk siis paljud (enamus) ei saa sõnagi aru. Lõpuks pidin end üksikute sõnade ja käte vehkimisega selgeks tegema. Muidugi leidus ka neid, kes inglise keelt hästi mõistsid, kuid üldiselt on prantslased kuulsad ainult oma keele valdamises ja ülistamises.

Need kolm päeva möödusid põhimõtteliselt niiviisi: hommikul 8-9 vahel astusin uksest välja, tegin linnas suuri tiire jalgsi ning õhtul 20-21 vahel tulin koju tagasi. Mõistagi vajusin ma põhimõtteliselt kohe voodisse siis. Jalg ei andnud mulle armu, aga mina talle ka mitte. Küll kodus puhkab. Reisida saab ainult reisi ajal, seega andke andeks kõik arstid, sportlased, treenerid jne, aga mina tegin linna peal ikka meeletuid ringe, aeg-ajalt mõnes pargis või jõe ääres maha istudes ja raamatut lugedes.

Sacré-Coeur. Sattusin sinna täiesti juhuslikult tänu ühele Brasiilia tüdrukule, kes ütles, et see pidi üks põhilisi turistikohti olema. Mina kahjuks polnud sellest enne kuulnud, kuid see asus hosteli taga, seega võtsime koos sinna retke ette. 

Vaade Pariisile Sacré-Coeur'i juurest. Arvan, et see vaade on isegi parem kui Eiffeli otsast, seega kindlasti võtke see retk ette. See on paljude lemmikkoht Pariisis. 

Püramiidi sees ehk siis maailmakuulus Louvre'i kunstimuuseum. Ja üllatus üllatus - see on Euroopa Liidu riikides elavatele alla (kuni?) 25-aastastele noortele tasuta!! Ma poleks eluski seda uskunud. Olin kindel, et ei kavatse sellele oma raha kulutada. Aga kui kuulsin, et tasuta saab, siis juba ma seisingi järjekorras, et Mona Lisa oma silmaga ka üle kaeda.

Louvre oli tõesti hiiglaslik. Ma veetsin seal vist 4 tundi ja ikka oli tunne, et ma ei näinud kõike. Aga kuna ma just eriline kunstiekspert ei ole, siis võib öelda, et nägin piisavalt. Maalidest ja skulptuuridest jalutasin asjalikuga näoga mööda, kuid hoone ise oli küll päris võimas. 

Fototõestus. Muide, pildistamine on muuseumis täiesti lubatud, ainult välku ei tohi kasutada. 

Hah, minu lemmikmaal muuseumis: tundmatu autori "Gabrielle d'Estrées ja tema õde". Huvitav, väga huvitav maal. 

Napoleon III korteriruumid. Peaaegu nagu meie vanad paneelmajad. Mis nii viga elada.

Muidugi külastasin ma ära ka triumfikaare, Eiffeli ja Notre Dame'i. Aga kuna ma läksin Pariisi ilma ühegi plaanita ja võtsin kohapeal lihtsalt kaardi ette ning suundusin sinna, kus tundus huvitav, siis sattusin ka igasugustesse vägevatesse kohtadesse, millest ma varem teadlik polnud.

Sild, kuhu paarid said oma taba lukustada. See oli paksult täis neid mõlemalt poolt, pärast leidsin veel ühe sellise silla. 

Õigel ajal õiges kohas. From Paris with love. Mulle meeldis see süda.

Moulin Rouge'i piirkond on põhimõtteliselt taoline nagu punaste laternate ala Amsterdamis ehk siis täidetud igasuguste sekspoodide ja geikinodega.

Ma arvan, et minu vaieldamatuks lemmikuks oli Pariisis Seine jõgi ja selle kallas. Istusin vahepeal lihtsalt jõe äärde maha, nautisin päikest ja lugesin raamatut. Üks kallas oli tehtud väga ägedaks ajaveetmise kohaks koos päikesetoolide, pisikeste aedade, mänguplatside, kohvikute ja pika kõnniteega mööda jõe kallast.

Illegaal - läksin ühe keelava sildi alt läbi, et mööda jõe kallast edasi jalutada. Läks nii, et ühel hetkel hakkas kuskil signaal undama ja ma lisasin kohe paar kiiremat sammu. Oih ups.

 Ja muidugi pargid! Neid oli kohe mitu, osad lihtsalt roheluses pikutamiseks, kuid mõned neist olid tõelistele aiandusfännidele.

Leidsin oma lemmikud ka roosal kujul. Eestimaiselt helesinised meeldivad mulle ikka kõige rohkem!

Lõpetuseks pilt, mille üks mees joonistas minust Eiffeli juures. Ta tahtis mind väga joonistada, hoolimata sellest, et ma tegin talle selgeks, et ma ei kavatse seda pilti osta. Joonistamise ajal üritas ta mind oma sõbrale naiseks meelitada, kuid 10 minutit pärast minu korduvaid keeldumisi sai tal lõpuks pilt valmis ja ta soovis selle mulle kinkida. Maailma parim suveniir! Ei ütleks, et see küll minu moodi on, aga vägev siiski.

Ahjaa, ma olin Pariisis ka enamasti Maria. Selle ma raamin kodus ära. 

Hola, Mallorca!

Täna jõudsin ma tagasi Mallorcalt. Lihtsalt uskumatult ilus saar!! Ilmaga meil vedas täitsa kenasti - esimesel õhtul ja teisel päeval saime küll vihma- ja tuulehooge tunda ning pidime vähe pikemaid riideid kandma, kuid see-eest oli meil kaks superilusat päeva, mil saime juba kerge jume ka endale juurde. Sattusime saarele ajal, mil põhiline turistide hooaeg ei olnud veel alanud, kuid see osutus ainult plussiks. Ehkki paljud poekesed ja kohvikud olid kinni ning vesi külm (kuigi korra hullasime ka lainetes), saime me üsna mõnusalt käia mõningates looduskaunites kohtades, kus muidu võib turistide valangu alla jääda. Samuti polnud ilm veel nii-nii kuum.

Praegusel ajal oli Mallorca hoopis täis rattureid, kes nautisid nii rannajoont kui ka läänekaldal asuvat mägisemat piirkonda. Samas üks kohalik ütles meile, et iga nädal pidi u 1-2 ratturit seal piirkonnas surma saama, sest paljud neist on amatöörid ning kiirteel ja mägedes on neil üsna ohtlik sõita. Meie rentisime ka viimasel päeval auto, et mägedesse minna ning veendusime isegi selles, et mägedes sõites võib ratturil päris keeruline olla ning nägime ka ise ühte õnnetult kukkunud ratturit. Päris kõhe oli.. Samas peab tunnistama, et see loodus on lihtsalt võrratu rattaga sõitmiseks. Meiegi laenutasime kuurorti kandis sõitmiseks rattad ning vurasime oma peatuspaiga S'Arenali ja saare pealinna Palma vahet mitu korda (ümmarguselt 10 km üks ots). Muidugi Amsterdamiga võrreldes on seal teed ikka vaheldusrikkamad ehk siis mitte nii tasased.

Proovisime ka kohalikku toitu ehk siis hispaania keele tunnis õpitud tortilla de patata (eesti keeles kartuli tortilla, mis tegelikult on pigem omlett), jamon serrano ehk ülimaitsev sink, chorizo (samuti väga maitsev vorst), ensaimada (pagaritoode, minu hinnangul ei midagi erilist) ja peale mekkisime ka natuke vana head sangriat.

Päris ilus katedraal "La Seu" Palmas ranna ääres. Paber ütleb, et see on pärit 14. sajandist ja kunstiajaloo tunnis õpitu põhjal võin kinnitada, et see on gooti stiilis.

Jee, palm!!

Teel Palmast tagasi kodukanti. Polnud paha vaade.

Kui te ikka veel ei ole kindlad, kas võiks Mallorcale kunagi minna, siis järgnevalt veel pilte meie viimasest päevast, kui tegime saarele põhimõtteliselt ringi peale (saar on üsna kompaktne, meie ring tuli kuskil 250 km).

Formentori poolsaare tipus - teekond sinna on üsna mägine ning vaatepildid on võrratud!

Leidsime tee peal ühe trepi, mis kulges sõna otseses mõttes mööda kaljuäärt, all terendamas kuristik ning mingeid piirdeid polnud. Jalg värises juba pelgalt selle vaatamisest, kuid pidime siiski sinna ronima. Ei tasu vist mainidagi, et väga kaugele me ei julgenud minna, kuid paarkümmend trepiastet sai ikka tehtud.

Arta koobas. Koopaid on seal ka palju. Meie valituks osutus see.

Porto Cristo sadam. 

Meie uhke sõidupill - Fiat Panda. Väga popp auto Mallorcal.

Elu on ilus.

Nüüd siis saan kaks ööd kodus pikutada ning ülehomme suundun Pariisi. Praegu lonkan oma vasakut jalga ning loodan südamest, et see saab paari päeva jooksul terveks.